Õhtune jalutuskäik Lihulas

Vapi kirjeldus

Põigiti müürihambuliselt poolitatud kilbi punasel ülemisel poolel on hõbedane piiskopimitra. Alumisel hõbedasel väljal on kilbi alumisest servast tõusev musta mõõga käepidemepoolne osa. Vapivärvid viitavad Läänemaale, Liivi ordule ja tsistertslastele. Müürihambuline jaotus tähistab kaitsefunktsioone ja osutab sellisena eestlaste muistsele maalinnale ning hilisemale piiskopi- ja ordulinnusele. Mitra tähistab piiskopivõimu, mõõk ordut ja Lihula mail peetud taplusi.

Lipu kirjeldus

Lipp on horisontaalsuunas müürihambuliselt poolitatud. Lipu ülemine pool on punane, alumine valge. Valge pool algab müürihambaga

Sümboolika selgitus
Müürihambuline jaotus tähistab kaitsefunktsiooni ning osutab sellega eestlaste muistsele maalinnale ning hilisemale piiskopi- ja ordulinnusele. Mitra tähistab piiskopivõimu, mõõk ordut ning Lihula mail peetud taplusi. Vapivärvid viitavad Läänemaale, Liivi ordule ja tsistertslaste mungaordule.

 Järg oli jõudnud Lihulani. Lihula on vallasisene linn Lääne-Eestis, mis asub Pärnu maakonnas, Lääneranna vallas. Lihulas elab 1189 inimest(1.01.2021) ja on 4,19 km. Plaanisime juba laupäeval minna, aga siis tulid Avel asjatoimetused vahele ja sai plaani võetud esmaspäeva õhtu. Jälgisime pidevalt ilmateadet, sest praegu on ju ilmad sellised, et sajab-särab päike-sajab. Aga ilmateate jälgimisel ei ole tegelikult väga suurt mõtet, sest mina olen jõudnud arusaamisele, et need ei pea paika. Kui laupäeval lubas sadu ja vihmast ilma, siis tegelikult oli väga ilus päev. Ja ükskord me juba jätsime ilmaprognoosi tõttu tripi ära ja pärast olime nördinud, kui õhtul päike säras ja oleks ideaalne olnud minna, kuid plaanid olid juba teised. 

Igatahes otsustasime, et isegi kui natuke sajab ja päris paduvihma ei ole, siis lähme ikkagi. Kui viimased korrad on Ave meile toidumoona kaasa võtnud, siis soovisin seekord ise ka panustada ja tegin meile Fitlapi õuna-kohupiimavormi,  https://app.fitlap.ee/meal/41043449. Tuli välja täitsa maitsev, mõnus kohev. Ma juba kodus ka proovisin seda, aga mulle meeldis rohkem kui vorm oli juba külmkapis seisnud, siis nagu oli tekstuur mõnusam. Ma olen avastanud enda jaoks uue kohupiima, mida ka seekord kasutasin: https://www.mosaaremaa.ee/toode/mo-saaremaa-pehme-kohupiim-rasvatu-laktoosivaba-500g/ Tegin kaasa teed ja pistsin kotti ka meepurgi. Ja ma tahaksin soovitada https://yogitea.ee/, need on tõesti maitsvad ja kodulehel on nii suur valik ka, tavapoest olen juba ammu neid ostunud, aga kodulehel on eriti lai valik.

Asjad kaasas, no tegelikult tuleb etteruttavalt öelda, et ma peaksin korralikumalt läbi mõtlema, kui kuskile minek ja võtma kaasa näiteks lisajalanõud, sokid ja tegelikult ei peaks ju olema keeruline autosse rohkem asju panna, mitte nii, et siis kui olukord käes, siis alles kirun ennast, et miks ma ei võtnud, ja kusjuures tegelikult ju isegi mõtlesin sellele.

Teekond Lihulani oli paari Geopeituse vahepeatusega, minul olid need aarded leitud, aga tore oli vaadata Ave otsimas. Lihulas parkisime auto kultuurimaja juurde ja läksime linna peale jalutama. Kultruurimaja on väga pirakas ja Ave jaoks nostalgline, kuna tema jaoks on selles majas nii mõnigi pidu nooruses toiminud. 

Lihula kultuurimaja

Edasi jalutasime mõisa juurde ja turnisime mööda Lihula linnuse varemeid. Teise maailmasõja järgselt oli mõisahoones sovhoosikontor. Alates 1994. aastast tegutseb mõisahoones Lihula muuseum, mis oli hetkel suletud, aga suvel saab seda taas külastada. Mõisa ligidal asub 18.sajandi lõpus ehitatud hollandi tuuleveski, mida kahjuks ei kasutata praegu, aga on näha, et seda hoitakse ja on ka restaureeritud. Siis hakkas sadama, jooksime mõisa abihoonete juurde vihmavarju ja jälgisime, kuidas taevast aina tuli ja tuli vihma, kuid mingi aeg hakkas vaikselt heledamaks minema ning õige pea jäi vihm järgi, see oligi meie ainuke hetk, kus vihma saime. 

Lihula mõis

Piiskopilinnuse varemed

Varemed ja mõis uuritud ning siis oli hetk aare üles otsida, mis asus kultuurimaja juures. Meil läks seal arvatust rohkem aega ja mõtlesime, et kuidas meie tegevus võib kõrvalt paista, uurides treppi, seda katsudes, edasi-tagasi kõndides. Aga lõpuks aare avaldas ennast ja saime logi kirja. Kiriku juurde me ei julgenud minna, sest seal oli meeletult, tõesti väga-väga palju vareseid ja nende pesasid, on haudumise aegning nad olid päris ärevad, et igaks-juhuks imetlesime kirikut veidi eemalt.

  Lihula Eliisabeti kirik

Varesepesad

Lihulas on teine kirik ka, aga see on kehvas seisus ja lagenenud, mingid tööd seal käivad ja ilmselt üritatakse korda teha. 

Pani imestama, kui vaikne on linn, nägime ühte tervisesportlast, aga muidu väga keegi ei jalutanud, samas ilm ei olnud ka niisugune, et oleks loogiline, et kõik on tubades. Aga võimalik, et sooja ilmaga on rohkem rahvast liikumas näha. Lihulas asub ka Lääneranna Vallavalitus, siis on linnas olemas gümnaasium, päris mitmed toidupoed, kohvikud. Kohvikusse oleks soovinud küll sisse astuda, see peaks nüüd võimalik olema, aga kella 19ks olid küll kõik kohad kinni. Ju praegu alles proovitakse, kui piirangud vähenesid, et kuidas rahvas käima hakkab. Antiigi poe juures toimetav naine tundis huvi, kas me oleme kultuurihuvilised ja oli rõõmsalt üllatunud, kui kuulis, et me tulimegi konkreetselt Lihula linna külastama.

Kokku jalutasime 2 h mööda Lihulat ja tõdesime, et oli tore taas üks Eesti linnake endale tuttavamaks teha. Aga kõht oli päris tühjaks selle aja peale läinud ning tegime kiire plaani, et sõidame pikniku tegema Tuhu rabasse, Ave ei olnud seal käinud ka ning ilm oli täitsa sobiv, kuigi veidi jahe oli, kui teadmine, et varsti saab sooja teed, andis positiivse meelestuse.

Tuhu raba: 

https://monsilisa.blogspot.com/2021/05/tuhu-raba-kerge-jalutuskaik-ja-vaike.html

2020 aasta aprillis tormis kannatada saanud maja

Lihula veski varemed linnusemäel

Aleksandri väravad

Aleksander I tuli kontrollima riigi merepiiri Eesti rannikul. Ainult üksikutes kohtades, sealhulgas Lihulas oli ettenähtud lühike peatus . Vene keisri külaskäigu tähistamiseks 1804a ehitati kaks paekivist posti, mille otsa paigutati vaasid. Rahvas hakkas neid kutsuma Aleksandri väravateks.

Tapamaja galerii, tegemist kunstigaleriiga, täpsemalt saab infot siit: http://meistriaed.edicypages.com/kunstigalerii

Imetlen alati ajaloolisi ilusaid uksi 

Lihulas on palju ajaloolisi hooneid

Kuulus Särtsu baar

Seekord oli baar kinni, aga suvel võtan plaani sinna sööma minna. Ave jaoks on see baar täitsa tuttav koht.

Armas tervisekeskus

Lihula Vabadussõja mälestussammas

Lihula vallamaja

Lihula bussijaam

Lihula sai endale köetava ja wc võimalusega uue bussijaama 2020 suvel

Tuhu raba- kerge jalutuskäik ja väike sõõm rabaõhku

Abja-Paluoja- mulkide pealinn

Vapi kirjeldus

Hõbedasel kilbil on neli sinist linaõit asetatud teemandina.Neli sinist linaõit kilbil sümboliseerivad kahe mulgi kihelkonna: Abja, Halliste ja Karksi valdade ning Mõisaküla linna ühinemist.

Linaõied viitavad linale, kui mulkide ajaloolisele jõukuseallikale. Viis kroonlehte õies sümboliseerivad Mulgimaad. Sinine sümboliseerib rahu, harmooniat ja tasakaalu. Sinine on vaikuse ja truuduse sümbol. Kuldkollane sümboliseerib päikest, valgust ja küpsust. See on kõrgema tarkuse värv. Hõbe sümboliseerib tarkust ja ustavust.

Lipu kirjeldus

Valgel väljal on neli sinist linaõit asetatud teemandina ja sinised piidad. Neli sinist linaõit kilbil sümboliseerivad kahe mulgi kihelkonna: Abja, Halliste ja Karksi valdade ning Mõisaküla linna ühinemist. 

Linaõied viitavad linale, kui mulkide ajaloolisele jõukuseallikale. Viis kroonlehte õies sümboliseerivad Mulgimaad. Kaks sinist piita lipu otstes viitavad kahele Mulgi kihelkonnale.

Abja-Paluoja- mulkide pealinn. Pindala on 4,49 km² ja elanikke on linnas 1041( 1.01.2020 seisuga)

Jõudsime Abja-Paluojasse poole 6 paiku õhtul, ilm oli suurepärane, olid esimesed soojad ilmad, sest alles pühapäeval oli täiesti jahe. Ave on ka nüüd nakatunud vaikselt Geopeitusega ja esimese asjana otsis üles aarde, mis oli minul juba varasemalt leitud. Seejärel tegime väikese jalutuskäigu linnas, kus on mitmed pargid, mõnus miljöö ja me olime mõlemad ühel meelel, et tegu on armsa linnaga, seda on hoitud korras ning tegevus käib. 

Kultuurimaja juures toimus värskes õhus trenn lastele, seda oli möödaminnes väga vahva vaadata, kuidas on leitud võimalused tänases olukorras, kui veel sees trenne teha ei või, aga trennid sellegipoolest tegemata ei jää.

Ja üldse igal sammul oli näha, et linn elab.  Ave tuttava soovitusel proovisime tuvastada kiidetud pagariäri, mis oli tegelikult meie pargitud auto nina all. Ma olen sellest majast mööda sõitnud ja see on ju poega samal platsil, aga kuidagi ei hakanud silma, et seal võiks olla pagaritoodete müük, reklaam viitas minule pigem, et sealt on võimalik tellida toitlustust. Kohviku nimi on Pepsi Köök, kuid see oli selleks päevaks juba suletud ning meil ei õnnestunud neid tooteid degusteerida, kuid nüüd tean vähemalt, kus järgmine kord peatus teha.

Linnas on korralik bussijaam, gümnaasium(valmis 1940a, juurdeehitis 1964a) kultuurimaja (1958, arhitekt Matteus) muusikakool, raamatukogu, muuseum, kus oli varem postkontor ning mis on endine pangahoone ja ehitatud 1929( arhitekt Kuusik).

Abja muuseum

Juuksur, lõuna 12-13

Abja-Paluoja bussijaam

Ja linnas on väga kena lasteaed, seda tahaksin kohe eraldi mainida. Armsates toonides maja ja sinna minna on kindlasti hea tunne. Lasteia taga on park, kus on palju oravaid ning lasteaia logoks on sellest tulenevalt orav.

Lõpuks avastasime isegi turu, koos väikse turuplatsiga.

Ajaloost: esmakordselt on Abjat mainitud juba 1504 aastal. Linnale aluse pannud asula tekkis 1895 aastal ehitatud Mõisaküla-Viljandi kitsarööpmelisele raudteele rajatud raudteejaam ajuurde. 1925 aastal sai Abja-Paluoja alevikuõigused ja 1945 aastal aleviks ning 1993 aastal linnaks. 1998. aastal liideti Abja-Paluoja linn ja Abja vald ning Abja-Paluojast sai vallasisene linn.

Veel 19. sajandi kolmandal veerandil asus praeguse linna alal Paluoja kõrts, mille juures peatusid Tartumaalt Pärnu suunduvad linavoorid. Kõrtsi juures peeti Abja sügislaata, mis oli suurim Eesti kariloomade laat. Siia sõitis ostjaid Riiast, kes maksid nende eest kõrgemat hinda kui kohalikud lihunikud. Loomi toodi Abja laadale mitte ainult Hallistest, vaid ka kaugemalt. Pärast laata aeti neid suurte karjadena Penuja kaudu Lätimaale.

Umbes 1890 aastail kujunes see paik käsitööliste ja kaupmeeste alevikuks. Uut asulat hakati Abja-Paluojaks nimetama selle piiril voolava Paluoja ja kõrtsi nime järgi. Alevik kasvas jõudsalt edasi tänu 1897 aastal avatud raudteeliikluse tõttu, sest see hakkas Abja-Paluoja ühendama Viljandi, Pärnu kui ka Valgaga.

Põllu harimisega on Abjas tegeletud aastasadu, arengutõuke Mulgimaa jõukusele andis linaksvatus. 1914 aastal asutati Abja-Vanamõisa lähedal toorlinavabrik, mida peetakse Eestis esimeseks. Sinised linaõied on ka välja toodud Abja valla vapil.

Mulgi mees

Eesti lipp, Mulgi valla lipp, Mulgimaa lipp

Edasi oli suund Abja mõisa juurde. Mõisad pakuvad mulle samuti huvi. Kui ringi sõites mõis tee peale jääb, siis külastan kindlasti. Nende juures on mõnus peatuda, mõelda minevikus toimunule, võtta aeg maha ja ringi jalutada.

Antud mõisas tegutses 1923-1930 aastal Abja Kultruuritehnika Ühisgümnaasium ja 1957-1992 asus hoones lastekodu.

Ajalugu: Varasemad teated Abja mõisa (Abia) kohta pärinevad aastast 1504. 17. sajandil kuulus mõis von Fersenitele, pärast Põhjasõda oli see Carl Magnus von Posse valduses. Selle Rootsi päritolu perekonna käes püsis Abja kuni 1780. aastani, mil haldusõigus maanõunik Carl Magnus von Posse poegadelt nende õemehele Friedrich Adolph von Stackelbergile üle läks. Nähtavasti ei toimunud üleminek ausal teel, mistõttu üks vendadest Gustav von Posse andis asja 1799. aastal kohtusse. Possede kasuks mõisteti välja 38 000 hõberubla, lisaks seitse 16 kuni 26 aasta vanust meessoost pärisorja.

Poeg Georg Gotthard Baron Stackelberg sai mõisa enda nimele 1824. aastal, pojapoeg Reinhold (Roman) Johan Woldemar Baron Stackelberg valitses Abjat 1844-1878.

Abja mõisas algas talude raharendile viimine 1836. aastal ning nende päriseksmüük 1843. Abja jäi Stackelbergide kätte kuni mõisate võõrandamiseni. 1923. aasta kevadel, kui viimast härrat Charles von Stackelbergi hakati härrastemajast välja tõstma, polnud keegi kohalikest nõus kohtupritstavile appi minema.

Abihoone

Mõisapargis asuv kivist laud

Mõisa taga avaneb kaunis vaade Kuustle ojale