Algus oli lihtne, jalutasime mööda laudteed ja nautisime vaikust ja loodust. Taastatud laudeteed on umbes 1,5 km ja see on kuni vaatetornini.
Vaatetornis tegime peatuse ja väikese pikniku ning oli mõnus olemine ja 1 h möödus nii, et ei saanud arugi. Tornist avanes kena vaade Kaisma rabale.
Jutud räägitud, puhkus tehtud, sammusime edasi, korralik laudtee lõppes ära, aga läbi metsa saab ju ka väga hästi minna, kuna ma ju maikuus käisin ning ei meenunud, et see kuidagi raske oleks olnud. Paar sammu tehtud, saime aru, et päris kuiva jalaga läbi ei saa. Maapind vajus ja oli üsna vesine. Õnneks olid meil ettenägelikult plätud kaasas. Sumpasime läbi metsa, sõime mustikaid ja otsisime geopeituse aaret, mile leidsime kerge vaevaga, lihtsalt sinna jõudmine võttis aega. Kuid siis alles algasid raskused. Pilliroog oli üle pea, laudtee amortiseerunud, kohati ei olnud seda üldse nähagi, sest mudane vesi oli peale tulnud ning lisaks oli vahepeal täitsa padrik.
Tuli ronida üle langenud puude. Pidevalt vajusime vette, päästsime kinnijäänud plätusid. Siis kadus teerada täiesti ära, ekslesime metsas, ära päris eksida muidugi ei olnud võimalik, sest kui hoida järve kalda äärde, siis mööda seda minnes jõuaks nagunii lõpuks lõppu. Järsku oli metsaalune kollane ja meie ees olid täitsa murakad, mis murakad. Murakad on head, aga tegelikult maitsevad teised marjad mulle isiklikult rohkem. Kuid neid ise metsa alt korjata oli ikkagi puhas rõõm.
See oli ikka tõsine matk, oleks ma teadnud, et mis meid ees ootab, siis ma seda kohta seekord valinud ei oleks, aga tegelikult oligi hea, et ei teadnud, sest oli meil väga tore ja see jääb meelde.
Matka lõpus käisin päikeseloojanguga järves ujumas ja olime rõõmsad ning õhtuga rahul. Ring ümber järve on kirjade järgi 6 km, aga minul näitas teekonnaks 6,8 km. Ju me siis ei kõndinud päris täpselt ja otse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar