Jalutaja rännak: Kilingi-Nõmme

Aasta 2023 ja meie esimene ühine väljasõit Avega toimus Kilingi-Nõmme linna.

Veidi fakte ja ajalugu:

Kilingi-Nõmme on nime saanud 1560. aastal rajatud Schillingitele kuulunud Kilingi mõisa ja 1789. aastal rajatud Nõmme kõrtsi järgi. Linna pindala on 4,3 km² ja elanikke 1634( 1.01.2020)

Asundus sai alevi õigused 1919. aastal ja linnaks 1. mail 1938. Ajalooliselt piki Pärnu–Valga maanteed kujunenud Kilingi-Nõmmele annab isikupära hästi säilinud peatänavaäärne puithoonestus. Osaliselt on säilinud ka sajandi algul ehitatud tuletõrjehoonete kompleks. 1941. aasta 4. juulil toimus Kilingi-Nõmmes suvesõja käigus Pärnu hävituspataljoni ja Kilingi-Nõmme omakaitse vahel Liivamäe lahing, mis lõppes ründajate tagasilöömisega. Järgmisel päeval laastasid linna Punaarmee karistusüksused, kes muuhulgas põletasid maha Kiriku tänava ääres asunud hooned.

Kilingi-Nõmme lipp ega vapp ei ole kasutusel, sest 2005. aastal ühineti Saarde ja Tali vallaga ühtseks omavalitsusüksuseks Saarde vallaks.

Kuigi ilm oli käredalt külm, käisin enne sõitu ka korra Pärnu Talisupluskeskuses veest läbi, kusjuures mulle on parjalt külma ilmaga isegi lihtsam talisuplust teha, ( näitas -11 kraadi ja feels like -18), kui näiteks -1 kraadiga. Aga see selleks.

Kuna järjekord oli jõudnud meie ligidalasuvasse linnakesse, siis varajaseks minekuks ei olnud vajadust, startisime umbes poole 12 paiku. Tee peal sai lobisetud ning juba olimegi kohal, tegime esimese peatuse tuntud kärbseseene all, mis asub Kilingi-Nõmme linna alguses, et otsida Geopeituse aaret, minul oli see juba varasemalt leitud, aga Avel veel logi tegemata. Otsisime, mis me otsisime, kuid aare ei avaldanud ennast ja vaatamata sellele, et mina olin ju selle aasta aega tagasi leidnud. Kas oli asi selles, et vajalik koht oli lume all või milleski muus, seda hetkel ei teagi. Igatahes hakkas meil väga külm ja varbad külmetasid eriti ning hetkeks kahtlesin, et kas meie linnajalutuskäigu plaan oli ikka kõige parem mõte. Sõitsime linna, parkisime auto ja pidasime aru, kuhu poole nüüd suund võtta. Olime eelnevalt linna kohta uurinud, lugenud ja "Eesti linnad" raamatust ka pilte vaadanud mõningatest kohtadest, mis pakuksid meile huvi.

Ega midagi, võtsime suuna eemalt paistva laululava poole, mida peetakse omapäraseks ehitiseks. Laululava avakontsert toimus 1998 a ja viimane uuenduskuur 2020 aastal.

Seal samas kõrval asub Päästeamet ning politsei.

Muinsuskaitse all olev pritsikuur.

Jalutuskäik Kilingi-Nõmmes on mulle tegelikult nostalgiline, kuna minu suhted selle linnaga ulatuvad 26-aasta tagusesse aega.

Kõndides avastasime, et ei olegi enam külm, vähemalt varbad said soojaks, ainuke kehasosa mis külmetas oli ninaots. Vaatlesime maju, arutasime, et siin on täpselt nii palju tehtud, kui vaja, aga annaks veel panustada ja mingeid kohti värskemaks muuta. Linn on saanud uue bussijaama ja minu mälestuses olevast bussijaamast ei ole midagi enam alles, täiesti teine koht.

Linn ise on selline piklik, laiust vähem. Linna äärealad on lausa männimetsa ääres. Kilingi-Nõmmes on ka RMK metsarada, aga me jätsimne selle järgmiseks korraks, kui juba veidi soojem ja nagunii peab tagasi tulema, et kärbseseene juures olev aare üles leida.

Tegime otsuse, et käime ühe Geopeituse aarde juures ära Lavi järve juures ja siis külastame kohalikku kohvikut. Lavi järv oli muidugi jääs, aga võis arvata, et antud paik on suvel populaarne ujumiskoht. Kiire leid ja suundusimegi tagasi ja oi kui mõnus tunne oli astuda sisse sooja kohvikusse, kus küdevast ahjust õhkus sooja. Peale kiiret otsust valisime söögiks koorese lõhesupi ning teed ei hakanud jooma, kuna meid ootas autos termos sooja tee ja karbike muffinitega. Selle eest oli hoolitsenud Ave. Traditsiooniliselt olid muffinid Fitlapi omad, kuna me mõlemad antud toitumiskava järgime või vähemalt üritame järgida, siis see oli loogiline valik. Supp söödud, jutustasime veel üsna pikalt, kuna sooja kohvikut oli peale 5 km kõndimist ikka hea nautida. 5 km iseneesest ei olegi ju mingi suur saavutus, aga kohviku nautimist võimendas justnimelt külm ilm. Aga mingi hetk tekkis siiski juba isu meid ootava tee ja muffinite järele.

Tee joodud ja magus söödud, sõitsime kunagise peepaiga Gia baar juurde. Seal olen nii mõnegi korra käinud, aga seda juba palju aastaid tagasi. Koht mulle ei olnudki nii tuttav, mäletasin seda kuidagi teisiti, aga võimalik, et maja välisilme on muutunud. Kasutates interneti abi, tuli välja, et antud maja on müügis ja viimased avalikud peod toimusid 2018.

Viimasena käisime ära ka Saarde kalmistul. Mulle meeldib jalutada surnuaedades, ma ei oska seda isegi seletada miks. Saarde kalmistu on päris suur, üks inimene kiire sammuga tuhises meist mööda, aga muidu oli vaikne. Otsisime üles ka mälestusmärgi 1937. aastal suure tuleõnnetuse ohvritele. Koolis toiminud kinoseansi ajal plahvatas tselluloidist filmilint ning puhkenud tulekahju tõttu kaotas elu 17 last.

Viimased pilgud linnale ning võis südamerahuga kodu poole hakata sõitma. Jõudsime täpselt õigeks ajaks Paikusele, kuna kell 17 algas jõulukuuskede põletamine. Oli ehitatud uhke skulptuur, mis süütamisel tekitas kauni vaatepildi. Lisaks uudistama tulnud rahvale olid kohal ka erinevad rahvatantsutrupid ning tantsu ja muusika saatel jäeti pühadega hüvasti. Tantsus sai osa ka Ave, kes rahulikult minu kõrval seisis ja järgmine hetk juba platsil oli, seda küll mitte omaalgatusel, aga tantsima ta viidi ja tegi tublilt kaasa.