Järgmine linn: Püssi.
Püssit kui maakohta on esimest korda mainitud 1472. aastal (Püssz). Tol ajal oli Püssi alev raskesti läbitav soine maa-ala. Püssi linna pindala on 2,1 km². Elanike arv seisuga 1.01.2020 oli 876, pooled nendest on eestlased ja pooled mitte-eestlased. Pean mainima, et kui linnade külastamise plaani tegime, siis võtsime aluseks varajasema statistika ning seal oli Püssi linn Suure-Jaanist eespool, aga tänaseks on linnad kohad vahetanud. Päris head kohta ei ole ma siiani leidnud, kus oleks nimekiri kenasti välja toodud kõige värskema seisuga. Püssis elas veel 2000 aastal 1872 elanikku, kuid hakkas peale seda kahanema ja 2011 aastaks elas linnas 1083 inimest. Praeguse linna territooriumil töötasid vanasti kohvitööstus, mööblitöökojad, nahaparkimistöökojad, elektrijaam. Hetkel on kõige suuremaks tööandjaks puitplaatide tehas Repo Vabrikud AS. Püssi linna läbib Tallinna-Peterburi raudtee.
Aprilli viimasel päeval oli sõpradega tünnis tule tegemine ja traditsiooniline kevadpidu, mis leidis aset vaatamata külmale õhtule. Mingi hetk ütlesin, et ma kaua ei ole ja hakkan varsti minema, kuna hommikul lähen Ida-Virumaale Püssi linna. Sain imestunud pilkude osaliseks ja muidugi küsiti- mis sinna?
Igatahes 1.mai hommikul võtsime suuna Püssi linna poole. Sindist läbi sõites ootas meid seal politsei, kes pani kõiki möödujaid puhuma, ilmselt seoses eelmise päeva Volbriööga. Peatus tehtud, siis järgmine samasugune tegevus ootas meid Paidest läbi sõites. Saime ka sealt edasi. Esimese enda valitud peatuse tegime Porkunis, sinna juhatas meid Geopeitus. Kaart suunas meid Porkuni paemurrule, mis on tõesti lahe ja huvitav koht, poleks sinna niisama osanud küll minna. Paemurrus olev paljand on arvele võetud ürglooduse objektina ja seda leotakse Porkuni lademe stratotüübiks. Aarde leidsime ka pika otsimise peale üles, ei olnud tegelikult raske koht, aga kuidagi päris kaua läks aega.
Edasi sõitsime Porkuni mõisa juurde, tegime kohvipeatuse ning seejärel läksime mõisa ning järve ümbrust vaatama. Porkuni mõis on kena mõis ning seal asus tegelikult alates 1920 aastast vaegkuulijate kool ja hiljem sai hoonest internaatkodu.
Porkuni Kool ja internaat lahkus mõisast 2011. aastal. Jalutasime ka järve ääres ja tore tõdeda, et järve ümbruse eest on kenasti hoolt kantud, seal asub väike liivarannake, kus saab ujuda ja päevitada ning isegi välikohvik on olemas. Suvel on see kindlasti poulaarne koht, kus puhata. Otsisime üles ühe aarde, saime logid kirja ja sõitsime edasi.
Tee peale jäi Pikaristi postijaam, mis on ehitismälestis. 1871 aastal oli hoones Pikaristi kihelkonnakool. Kahju, et hetkel on maja mahajäetud, sellest saaks kena ehitise, kui seda reustareerida. Väga tänuväärne on, et vanu hooneid taastatakse ning nendesse puhutakse sisse uus elu.
Meie üks soovitud koht enne Püssi linna oli minna Uljaste matkarajale. Uljaste matkarajast saab lugeda täpsemalt siit:
Rajal käidud võtsime suuna Püssi poole. Ja muidugi ei saanud ju käimata jätta Püssi tuhamäel. Mägi koosneb põlevkivituhast, mis on elektrijaamast vagonettidega transporditud. Püssi põlevkivil baseeruv elektrijaam alustas tööd 1937. aastal. Esialgu transporditi tuhka ka hobustega ja tol ajal kujunes Purtse jõe kaldale umbes 10 meetri kõrgune platoo. Kui võeti kasutusele rööbasteel liikuvad vagonetid, hakkas tuhamägi kiiresti kõrgust koguma.Püssituhamäe kõrgema tipu absoluutseks kõrguseks on 104,9 m ja Eesti kõrgeima tuhamäe suhteliseks kõrguseks võib lugeda 64 m.
Uhke tuhamägi, paistis juba kaugelt silma, sõitsime sinna, proovisime läheneda ühelt poolt, aga kuidagi ei õnnestunud, tiirutasime ja otsisime ning lõpuks lepidsime õige koha.
Üles ronides tekkis mingi ärevus ja see muutus aina suuremaks. Ei olnud piireid millest kinni hoida, kuigi mägi oli ikka piisavalt lai, et tegelikult oli vaja lihsalt minna üles, ei olnud mingit ohtu, et hakkame nüüd alla sealt veerema, kuid mägi on piisavalt kõrge ja alla vaadata on ikka päris kõhe tunne. Vaatepilt ülevalt on muidugi väga nauditav ning mäe tipus Eesti lipuni jõudes oli päris hea tunne.
Mäel on ka üks geopeituse aare, tuvastasime koha, seal olid mingid kiviplokid, kuid veidi aega tulemusteta otsides otsustasime loobuda, sest värin oli sees ning lihtsalt ei suutnud seal olla rohkem ning tuul ei tein ud asja lihtsamaks ka. Hiljem muidugi kahtetsesime, et no kuidas me ei saanud hakkama, ei olnud ju seal nii hirmus midagi. Eks tagantjärgi on ikka ja alati hea mõelda. Aga kui ikka kõrgust kardad ja kuskilt kinni hoida pole, siis hirm saab võitu Sinust. Me olime muidugi väga rõõmsad, et tipu vallutasime ja ennast ületasime. Edasi tegime Püssi linnale tiiru peale, väga eriti mingeid kohti ei leidnud, kohati võis tunda, et elus eisab seal linnas. Käisime ära kultuurimaja juures, koole Püssi linnas ei ole, lapsed käivad põhiliselt Lüganuse Keskkoolis, Kiviõli I Keskkoolis või Kiviõli Vene Gümnaasiumis. Selline pisike linn ja oli aru saada, et palju tegevust toimub hoopis Lüganusel, mis on mõne kilomeetri kaugusel. Lüganuse on armas kohake, käisime kiriku juures ja jalutasime kirikuaias, kus asub kalmistu ning logisime seal ka ühe geopeituse aarde.
Väga tore päev ja teekond Püssi linna! Varsti juba järgmine linn, milleks on Abja-Paluoja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar