Silmufestival ja Narva-Jõesuu

 23.09-24.09.2023

Narva-Jõesuu pindala 10,2 km2

Elanikke 2681( 1.01.2023)

Narva-Jõesuu vapp

Narva-Jõesuu lipp

     

                                                                        

Narva-Jõesuu (saksa keeles varem Hungerburg, Narwa-Mündung; vene keeles varem Гунгербург, Усть-Нарoва on linnasisene linn Ida-Viru maakonnas omavalitsuslikus Narva-Jõesuu linnas. Linnaõigused sai 1993. aasta augustis. 

Linn asub Ida-Virumaa kirdeosas ning külgneb Narva ja Sillamäe linnaga ja ka Narva veehoidla, Narva jõe ja Soome lahega.

Narva-Jõesuu on kuurortlinn, mis on olnud armastatud suvituskoht juba 150 aastat. Kuid hiigelajad jäävad siiski minevikku. Kuigi mulle tundub, et on hakanud elavnema ning inimesed külastavad linna ja spaasid. Osad spaad on saanud värskendused ja elu linnas ikkagi käib.

Narva-Jõesuus asub ka Eesti pikim mereäärne liivarand, mille pikkus on 7,5 km

Avel oli augustis sünnipäev ja kuna meie linnadetiirul järgmine linn oli Narva-Jõesuu, siis kinkisin talle majutuse Narva-Jõesuus ning mõeldes nii, et kuna linn asub meist 3,5 h sõidu kaugusel ja sinna me jõuame koos peatustega siiski veel hiljem, siis tunduski väga mõnus nii, et veedame päeva sõites Ida-Virumaale, siis jalutame ja naudime Narva-Jõesuu linna ning õhtul puhkame Meresuu spaas. Olin enne teinud ikka korraliku eeltöö ja lõpuks jäi valik just sellele spaale. Aga tegelikult läks teisiti. Ave valis välja kuupäevad ja kuna 23-24.09 sobisid mulle ka, siis hakkasin majutust valima, siis üllatuseks ei olnudki Meresuus enam tube või oli vist sviit alles. Mõtlesin, et kummaline, aga ok. Vaatasin edasi Noorus Spa hotelli. Jälle täis. Siis tundus juba kummaline, sügis, september ja ei ole ju enam suvine ilus aeg, kuidas nüüd nii paljud inimesed just nendel päevadel soovivad meiega koos sinna linna puhkama minna.Varasemale kogemusele tuginedes läksin nüüd Facebooki ja otsisin, et kas on mingi üritus sellel ajal seal. Ei miskit. Siis sukeldusin googlesse ning õnnestuski leida otsitud üritus, nimelt Silmufestival ja see oli kenasti kirjas www.laadakalender.ee  Üllatas see, et ei olnud tehtud FB üritust, mulle endale tundub, et kui FB üritust ei ole tehtud, siis seda üritust ei olegi olemas, kuid tuleb välja, et on ka muid kanaleid. Ja laadakalendrist olen varem ka huvitavaid üritusi leidnud. Võimalik, et see on nii populaarne üritus, et ei tahetagi veel rohkem tähelepanu. Festival toimub juba alates aastast 2009 ja on Narva-Jõesuu visiitkaart, kuna silmud on vähe levinud kalaliik ning seda leidub maailmas vähesestes paikades.

Kuigi, kui nüüd täpsemalt siiski rääkida, siis silmud ei olegi nagu kalaliik, vaid kuuluvad sõõrsuude rühma:

📌 Need on maduja haabitusega veeloomad. Nad elavad nii mereliste kui ka mageveeliste veekogude põhjas poolparasiitset elu. Kuigi varem on sõõrsuid peetud luukalade klassi osaks, on neil kaladega võrreldes mitmeid erinevusi: 

• sõõrsuud on lõuatud;
• neil puuduvad paarilised uimed;
• neil puuduvad tõelised (luulised) hambad;
• neil puuduvad soomused;
• samuti puudub sõõrsuudel paariline ninaava ja paariline ninaõõs

Ma olen ise käinud silmusid püüdmas koos sõbraga ja oleme neid koos ka sisse teinud, röstinud ja marineerinud. 

Igatahes tulles nüüd tagasi Narva-Jõesuu juurde, siis sain broneerida majutuse Narva-Jõesuu Medical Spas, see on endine Narva-Jõesuu sanatoorium, mille peahoone avati 1961 aastal, aga ehitus kestis eri tööjärkudes kuni 1985 aastani. Ja muideks selles sanatooriumis filmiti ka osa Sulev Nõmmiku filmist "Mehed ei nuta"

23.septembri hommikul asusime siis teele, ilm oli selline nii ja naa, pilvine aga vähemalt ei sadanud. Tee peal oli tore, nagu ikka, lobisime, arutasime asju ja mingi hetk hakkas kõht tühjaks minema ning kella 14ks olime siis lõpuks leidnud koha, kus võiksime süüa. Maandusime Aa randa, valiku üheks põhjuseks oli Geopeituse aare, mis juhatas meid antud kohta ja ei hakanudki pikemalt otsima, sest tee peal selliseid puhkekohti või varjualuseid me ei märganudki. Ja teine põhjus oli see, et meile meeldivad ka mõisad ning soovisime külastada ka Aa mõisa, kuid kohale jõudes leidsime eest sildi sisenemise keeluga, no mis seal ikka teha, kui keelatud, siis keelatud. Veidike siis eemalt uudistasime ja sõitsime ära, mõne minuti pärast helistas mu sõbranna ja uuris millega tegelen. Rääkisin siis loo ära, et oleme Ida-Virumaad külastamas ja teel Narva-Jõesuu poole ning kirjeldasin ka just olnud situatsiooni, et jäime just mõisa külastusest ilma. Mina ei tea, kuidas sellised asjas on võimalikud, aga sõbranna vastas, et juhtumisi on temal just külas Aa mõisa omanik ning ta arvab, et mu väike soov võiks küll täidetud saada. Etteruttavalt siis lõppes see nii, et õhtul tegime Lõppes see nii, et õhtul tegime omanikuga kõne, saime lahkesti loa mõisa juures jalutada ja näpunäiteid ka juurde 🙂 Tagasiteel me ei jätnud muidugi võimalust kasutamast. See mõisakülastus jääb meile meelde ja kuulsime veidi ka tulevikuplaane, tegu on väga toredate inimestega❤️

Mis ma tahan tegelikult öelda- elu koosneb juhustest, neid tuleb märgata ja võimalustest kinni haarata. Sedasi on elu värvikam, lõbusam ja õnnelikum. Ja tihti loevad väikesed asjad, tuleb osata neist rõõmu tunda.

Aa rand

Ei olnud ka seekord midagi teisiti ning Ave oli valmistanud meile Fitlapist miskit kaasa ja seekord oli võilevatort tuunikalaga, mulle täiega meeldib see, selline mõnus mahlane ja maitsekas.

Kõrvale punane tee ning kivil istudes ja merd vaadates oli hing ikka  väga rahul.

Vaade mäe kõrgendikult Aa rannale

📌Alates 1946. aastast oli Aa rannas Aa pioneerilaager, kus igal suvel veetis aega sadu lapsi. 

Praeguseks on seal 15 hoonet, mis võivad mahutada kuni 400 inimest. 

    Nüüd on seal Eesti Metodisti Kiriku laager Giideon.

Aa mõis

Mõisas tegutseb ka mini šokolaadivabrik Mon Lauree.

https://monlauree.ee

https://pohjarannik.postimees.ee/7537825/aa-moisa-tilluke-kommivabrik-teeb-ilma

Ise veel proovinud ei ole, aga uurisin ning Pärnus saab osta toodangut näiteks Taluturult

Kõhud täis, Geopeitus tehtud ja jätkasime teed Narva-Jõesuu poole. Linna jõudes oli koheselt aru saada, et festival on veel täies hoos ning rahvast jagus igale poole. Panime asjad hotelli ära ning suundusime linna peale. Jalutasime laadal ringi, kuulasime muusikat, ostsime sibulat ja küüslauku ning mõne kalatoote. 

Avastasime enda jaoks minikiivid, mis olid kasvatatud Surjus ja oma aias. Väga maitsvad ja me ei olnud varem näinudki selliseid puuvilju. Saime müüa telefoninumbri ja kevadel helistame ja lubati meile minikiivi taimi ning saame endale ka kasvama panna, dekoratiivselt näevad ka need kenad välja. Taime tegelik nimi on siis aktiniidia ehk põhjamaine kiivi. 

https://maakodu.delfi.ee/artikkel/81783613/sudajas-aktiniidia-on-taim-mille-viljad-on-saamas-uueks-supertoiduks

Meie ümber oli valdavalt vene keelt kõnelev rahvas, mis on selles piirkonnas igati mõistetav, sest vene rahvastiku osakaal on Ida-Virumaal umbes 74% ja emakeeleks vene keel 83% elanikest, kui eestlasi on seal ainult 19% ning eesti keel emakeeleks 15% inimestest. Lisaks on seal ka lisandnud Ukraina kodanikke seoses Ukraina-Vene sõjaga.

Hiljem kõndisime veel linna peal ringi, põikasime ka rannast läbi ja mõtlesime, kuhu sööma minna. Kohta otsides aga selgus, et valitud kohad on täiesti juba broneeritud. Ning ilm hakkas ka märku andma, et varsti võib sadu oodata ja ei pidanud kaua ootamagi, kui avastasimegi ennast vihma käest. Kuna söögikohtadega oli kehvasti, siis otsustasime valida enda hotelli retsorani Kuurort. Toit oli maitsev, personal tore ning saime ka kuulata elavat muusikat noore naise esitluses, kelle nime kahjuks ei tea.

Spaa jätsime hommikuks ning peale hommikusööki lõõgastusime saunakeskuses.

Nagu ikka kell 12 oli check-out ja kuna pühapäeval oli ilm ilusam, siis jalutasime veel linna peal ja rannas. Oli huvitav mõelda, et kunagi oli siin väga aktiivne kuurortlinn, mis on tänaseks enam mitte nii populaarne, kui aastaid tagasi. Meile jäid silma ka täiesti mahajäetud suured ehitised, ilmselt nendele elu sisse puhumine on liiga suur investeering ja selle tasuvus on küsitav. Linn ise on ju tegelikult armas ja meenutab kohati Jurmalat.

Kaunid pargid, paviljonid ja sillakesed on iseloomulikud sellele linnakesele.

Tagasiteel otsustasime sõbranna soovitusel külastada Tulivee restorani. Maantee pealt väiksemale teele keerates môtlesime, et huvitav, miks keegi sinna restorani tegi, maanteest eemal, sinka-vonka, seal mingit aktiivset elu ilmselt pole. Kui kohale jõudsime, siis saime aru miks peaks ja miks tehti. Restoran rannas, aknast paistmas meri ja loodus ning kogu see oleks oli seal soe ning rahustav ja ma tundsin, et siin ma reaalselt istuks tunde. Hiljem jalutasime rannas, käisime vaatetornis ja meie auks tuli ka vikerkaar välja.

Meie tripi teine päev oli saanud hea energiaga täidetud. Ma edasi soovitan ka teistele seda, eriti juhul, kui satute Ida-Virumaale, maitsenauding on garanteeritud, lisaks suurepärane miljöö. 

Tee peal tegime veel geopeitust ning otsisime kohta, kus Ave valmistatud õunakooki süüa, aga me lihtsalt ei leidnud ning pimeduse saabudes tegime kuskil külas peatuse ning meie piknik toimus autos.

Koju jõudsime hilja, aga hea tunne ilusast nädalavahetusest ei olnud isegi tekitanud väsimust pikast sõidust. Sellised käigud annavad häid emotsioone ning on vajalikud, et väljuda argirutiinist ning me oleme mõlemad sellised seiklejad ning kõik uus ja huvitav ainult ergutab.