Päev Viljandimaal

 Kuigi Eesti on maailma mõistes väike, siis ometigi on samas nii suur ja lai, kui palju on kohti mida külastada, mida vaadata. Ja vahemaad ei ole suured, ei ole suurt kütuse-ja ajakulu. Seekord sai natuke uudistatud Viljandimaal. Tee peale jäi  Loodi lehisepuistu, Loodi Põrguorg, Heimtali ning korra sai sisse põigatud ka Suure-Jaani.

Loodil kasvab Eesti vanim ja suurim  euroopa lehisepuistu. Kõrgeima lehise kõrgus ulatub 43,5 meetrini, keskmine lehiste kõrgus on 38,5 meetrit ja euroopa lehise eluiga ulatub 500 aastani. Väga võimas vaatepilt. Seal asub ka lühike matkarada, ma tegelikult seda matkarajaks ei nimetakski, lihtsalt rada, et teha väike tiir, mis viib Loodi mõisaomanike von Bock'ide perekonnakalmistuni.

Sealt edasi jalutasime Loodi põrguoru matkarajale, kus on arvukalt imeilusaid paljandeid ja ilus maastik. Ürgorus asuvat suurimat paljandit kutsutakse Loodi põrguks ja seal asub ka allikas ning on võimalik endale puhast allikavett kaasa võtta ning kohapeal nägu pesta igavese nooruse säilitamiseks. Väga kena jalutskäik, plaanin kevadel tagasi tulla, et näha looduse muutumist ja tegelikult mulle meeldib ühes kohas mitu korda käia nagu ka Fred Jüssi on öelnud, et kui tahad näha midagi uut, siis käi ikka vanu radu mööda. Ah jaa, kes Geopeitust mängivad, siis põrguorus on võimalik ka üks aare üles otsida. Lumega veidi raskem leida, aga on täista võimalik.

Loodi armas bussipeatus

Loodi mõis, asutatud 16.sajandi keskel, hetkel käivad reustareerimistööd

Maailma kõige üksildasem lambipood

                        Paistu põrguoru pajand

Edasi jalutasime veidi Paistu külas ringi. Mulle pakuvad huvi ka kirikud, mitte, et ma nendest palju teaksin, aga kui kirik ikka olemas on, siis sealt läbi saab alati käidud ja kui sisse ka saab, siis ma kasutan meeleldi ka seda võimalust ning võtan selle hetke ja olen seal ning kujutan ette kunagist elu ning antud kiriku tähtust. Lisaks on kirikud igakord nii erinevad, huvitavad ja ilusad ning kirikuuksed- kui palju on kirikuustest inimesi käinud, seda isegi ei oska ette kujutada. Paistus asub Maarja kirik, mida on esimest korda mainitud juba 1329 aastal ja on hiljem saanud mitmes sõjas kannatada.

                                        Mulk. Mulgimaa üks seitsmest puuskulptuurist

                                                                                                                                                                                       Paistu bussipeatus

  

                        Paistu Maarja kirik

Ühest ehitisest tahaks veel rääkida, mis mulle väga meeldis, nimelt Heimtali viinaköök, mis asub Viljandimaal Heimtali külas. Dekoratiivne, kaunis ja eriline hoone. Nurgatornidesse on paigutatud tõmbelõõrid ja välisilmelt meenutab Londoni Towerit, just nurgatornide tõttu.

Ehitatud 1832 a. ja seda kasutati tegelikult peamiselt meierei ja juustukojana ning siiani ei ole tõestatud kas seal toodeti viina pidevalt või siis, kui mõisnik vajas. 

Praegu on hoone erakätes ja hoonet saab imetleda eemalt. Heimtali matkarajalt saime ka ühe geopeituse aarde

Heimtali viinaköök

Heimtali bussipeatus

Imeline Manilaid

Olen mõnda aega soovinud Manilaiule minna, olen lugenud selle saarekese kohta ja nüüd oligi käes õige hetk. Pärnu Matkasõprade grupiga läksime üle mere jalgsi Manijale. Manija on hästi armas pisike saareke, pikkusega 4,5 km ja rannajoone pikkuseks on 14,27 km. Seal ei ole ühtegi poodi, ega ühistransporti. Aga palju puhast loodust. Ametlikult elab saarel 52 elanikku, aga praegu talvel on seal 27 elanikku, nendest üks 6-aastane laps. 

Meid oli kokku 13 matkasõpra ja 4 toredat koera, väga huvitav tunne oli kõndida jala saarele, see oli minu esmakordne kogemus sedasi saarele saada. Ümberringi tühjus ja valgus. Vahepeal tegime pausi, jõime teed ja ajasime niisama juttu.

Käisime ära saarel asuva tuletorni juures, tuletornid on ühed mu lemmikud, midagi on nendes sellist, mis mind tõmbab nende poole, tahaksin külastada kõiki Eestis asuvaid tuletorne. Tuletorn ehk täpsemalt Manilaiu tulepaak on ehitatud 1933 a ja töötab piemdal ajal aastaringselt.

Muidugi selle päeva üks ilusatest hetkedest oli meie külaskäik Riida tallu. Koht, kus tahaks olla ja jääda pikemaks.

Lihtsalt imeline, kuidas meid seal vastu võeti ja milliseid toite pakuti. Astusime õuest tuppa, kuhu lubati võtta kaasa ka kõik meie neljajalgsed sõbrad. Soe tunne tuli, kui nägime kaetud lauda ja pliidi taga askeldavat perenaist Üllet. 

Riida talu perenaine oli valmistanud meile kolmekäigulise lõuna. Kohalik värske koha, millest oli tehtud supp ja pearoaks oli praetud koha. Kõrval värviline kartulipuder, mis oli muidugi tehtud talus kasvatatud kartulist, mul ei jäänud selle sordi nimi meelde, aga ilus lilla puder oli. Kõrval köögiviljad, ingveriga kõrvits ja lisaks veel magustoiduks kissell vahukoorega. Oli tunda, et toitudesse oli pandud lisaks heale toorainele ka palju armastust.

See kõik oli väga, väga maitsev. Ja milline külalislahkus, minu vaieldamatu üks uutest lemmikohtadest. See on nii armas talu koos lammaste, Šoti mägiveiste ja lummava auraga. 

Sinna peab tagasi minema, see koht on selline, et ühest korrast jääb ilmselgelt väheks. 

Saarel on ka 3 Geopeituse aaret, millest leidsime ühe, aga küll ma teised ka järgmine kord üles leian.

Meil oli super päev koos toreda seltskonnaga ning ma olen rõõmus, et sattusin Pärnu Matkasõprade juurde. Minul tuli kokku selle matkaga ligi 12 km. Tõeliselt romantiline saareke.

http://www.manilaid.ee/riidatalu