Sattusime üsna juhuslikult paar päeva tagasi Saula Siniallikatele. Märtsis käisin Sinialliku allikatel ja ma tegelikult ei tea, kas ma üldse olen varem siniallikaid näinud. Allikad on Eestis alati olulisteks pühapaikadeks peetud ning nende veel arvatakse olevat tervistavad omadused. Olen allikatest tihti vett kaasa võtnud, sest allikavesi on puhas ja maitse on erinev tavalisest veest. Usun, et allikavee joomine on igati kasulik ja see meeldib organismile. Siniallikatel on omapärane rohekassinine värvus ja vee all huvitavalt muliseb. Saula Siniallikatel on tegelikult kolm allikat. Siniallikas, Mustallikas ja Valgeallikas, kõigil veidi erinev värvitoon. Allikate vesi voolab Pirita jõkke.
See koht on kobraste elupaik. Sellest andsid tunnistusi rohkelt langetatud ja näritud puud. See, kuidas ja mismoodi nad seal toimetavad, on minu jaoks üsna imestama panev. Kobras on üsna suur näriline, umbes 1 meetri pikkused ja kaaluvad 30 kg. Nad on taimetoitlased. Kahju, et ei õnnestunud ühtegi näha. Päris lahe oleks. Me ammu juba soovime rohkem loomi näha. Internetis liigub üsna palju põnevaid pilte, kus on jäädvustatud rebased, nirgid, jänesed, karud, erinevad linnud, kitsed, põdrad. Kuidas saadakse nad pildile, miks meie ei näe kedagi. Oleme kitsi näinud, aga ilusaid pilte, kus nad meile poseeriks, neid ei ole õnnestunud saada veel.
Kobraste kohta lugemist:
https://et.wikipedia.org/wiki/Kobras
http://www.eestiloodus.ee/index.php?artikkel=999
Ühel kopra langetatud puul tegime pikniku, olime Järve Selverist MySushist kaasa võtnud sushit. Looduses sellised hetked on need, mis teevad päeva ilusaks ning kui on olnud pingeline tööpäev, siis see toob tagasi. Päev oli ilus, soe. Sellel kevadel kuulen ma rohkem linnulaulu, ma ei ole täheldanud, et nad nii kõvasti laulavad. Kas ma siis olen olnud tähelepandmatu ja olen hakanud looduses rohkem nägema ning kuulma. Rada on alla 3 km, aga me veetsime seal üle 1 h, sest metsas lihtsalt läheb aega.
