Labidakivi lõkkekoht RMK

labidakivi lõkkekoht asub Viljandimaal. Pärnust umbes 1 h sõidu kaugusel. Ligipääs lihtne. Olemas on grillimiskoht, varjualusega istumiskoht, käimla. Autosid mahub platsile 3, aga saab jätta ka natuke eemale metsatee äärde.

Ümberringi laiub iidsetel luidetel vana vaigutamismets ja vaigupuid on palju märgata ja need ei ole karu küünistervituse jäljed, mida vahel arvatakse need olevat. Aastatuhandeid tagasi oli see kõik merepõhi.

Otsest matkarada ei ole, aga saab jalutada mändide vahel luidetel ja koht ise on kena. Kindlasti on seal vastavalt aastaajale seeni, marju.

Lõkkeplatsi ligidal on ka suur hiidrahn.

Labidakivi on migmatiidist hiidrahn Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas Kibaru külas. 

Kivi mõõtmed on järgmised: pikkus 10,4 m, laius 5,2 m, kõrgus 3,3 m, ümbermõõt 24,4 m ja maht 80 m³. Tegemist on mahu poolest Viljandi maakonna suurima rahnuga.

Rahn on alates 1937. aastast üksikobjektina looduskaitse all.

Ja geopeituse huvilistel on võimalik otsida kahte aaret. 

https://maps.app.goo.gl/cE4BFJ3oPN9DpsfdA

Silmufestival ja Narva-Jõesuu

 23.09-24.09.2023

Narva-Jõesuu pindala 10,2 km2

Elanikke 2681( 1.01.2023)

Narva-Jõesuu vapp

Narva-Jõesuu lipp

     

                                                                        

Narva-Jõesuu (saksa keeles varem Hungerburg, Narwa-Mündung; vene keeles varem Гунгербург, Усть-Нарoва on linnasisene linn Ida-Viru maakonnas omavalitsuslikus Narva-Jõesuu linnas. Linnaõigused sai 1993. aasta augustis. 

Linn asub Ida-Virumaa kirdeosas ning külgneb Narva ja Sillamäe linnaga ja ka Narva veehoidla, Narva jõe ja Soome lahega.

Narva-Jõesuu on kuurortlinn, mis on olnud armastatud suvituskoht juba 150 aastat. Kuid hiigelajad jäävad siiski minevikku. Kuigi mulle tundub, et on hakanud elavnema ning inimesed külastavad linna ja spaasid. Osad spaad on saanud värskendused ja elu linnas ikkagi käib.

Narva-Jõesuus asub ka Eesti pikim mereäärne liivarand, mille pikkus on 7,5 km

Avel oli augustis sünnipäev ja kuna meie linnadetiirul järgmine linn oli Narva-Jõesuu, siis kinkisin talle majutuse Narva-Jõesuus ning mõeldes nii, et kuna linn asub meist 3,5 h sõidu kaugusel ja sinna me jõuame koos peatustega siiski veel hiljem, siis tunduski väga mõnus nii, et veedame päeva sõites Ida-Virumaale, siis jalutame ja naudime Narva-Jõesuu linna ning õhtul puhkame Meresuu spaas. Olin enne teinud ikka korraliku eeltöö ja lõpuks jäi valik just sellele spaale. Aga tegelikult läks teisiti. Ave valis välja kuupäevad ja kuna 23-24.09 sobisid mulle ka, siis hakkasin majutust valima, siis üllatuseks ei olnudki Meresuus enam tube või oli vist sviit alles. Mõtlesin, et kummaline, aga ok. Vaatasin edasi Noorus Spa hotelli. Jälle täis. Siis tundus juba kummaline, sügis, september ja ei ole ju enam suvine ilus aeg, kuidas nüüd nii paljud inimesed just nendel päevadel soovivad meiega koos sinna linna puhkama minna.Varasemale kogemusele tuginedes läksin nüüd Facebooki ja otsisin, et kas on mingi üritus sellel ajal seal. Ei miskit. Siis sukeldusin googlesse ning õnnestuski leida otsitud üritus, nimelt Silmufestival ja see oli kenasti kirjas www.laadakalender.ee  Üllatas see, et ei olnud tehtud FB üritust, mulle endale tundub, et kui FB üritust ei ole tehtud, siis seda üritust ei olegi olemas, kuid tuleb välja, et on ka muid kanaleid. Ja laadakalendrist olen varem ka huvitavaid üritusi leidnud. Võimalik, et see on nii populaarne üritus, et ei tahetagi veel rohkem tähelepanu. Festival toimub juba alates aastast 2009 ja on Narva-Jõesuu visiitkaart, kuna silmud on vähe levinud kalaliik ning seda leidub maailmas vähesestes paikades.

Kuigi, kui nüüd täpsemalt siiski rääkida, siis silmud ei olegi nagu kalaliik, vaid kuuluvad sõõrsuude rühma:

📌 Need on maduja haabitusega veeloomad. Nad elavad nii mereliste kui ka mageveeliste veekogude põhjas poolparasiitset elu. Kuigi varem on sõõrsuid peetud luukalade klassi osaks, on neil kaladega võrreldes mitmeid erinevusi: 

• sõõrsuud on lõuatud;
• neil puuduvad paarilised uimed;
• neil puuduvad tõelised (luulised) hambad;
• neil puuduvad soomused;
• samuti puudub sõõrsuudel paariline ninaava ja paariline ninaõõs

Ma olen ise käinud silmusid püüdmas koos sõbraga ja oleme neid koos ka sisse teinud, röstinud ja marineerinud. 

Igatahes tulles nüüd tagasi Narva-Jõesuu juurde, siis sain broneerida majutuse Narva-Jõesuu Medical Spas, see on endine Narva-Jõesuu sanatoorium, mille peahoone avati 1961 aastal, aga ehitus kestis eri tööjärkudes kuni 1985 aastani. Ja muideks selles sanatooriumis filmiti ka osa Sulev Nõmmiku filmist "Mehed ei nuta"

23.septembri hommikul asusime siis teele, ilm oli selline nii ja naa, pilvine aga vähemalt ei sadanud. Tee peal oli tore, nagu ikka, lobisime, arutasime asju ja mingi hetk hakkas kõht tühjaks minema ning kella 14ks olime siis lõpuks leidnud koha, kus võiksime süüa. Maandusime Aa randa, valiku üheks põhjuseks oli Geopeituse aare, mis juhatas meid antud kohta ja ei hakanudki pikemalt otsima, sest tee peal selliseid puhkekohti või varjualuseid me ei märganudki. Ja teine põhjus oli see, et meile meeldivad ka mõisad ning soovisime külastada ka Aa mõisa, kuid kohale jõudes leidsime eest sildi sisenemise keeluga, no mis seal ikka teha, kui keelatud, siis keelatud. Veidike siis eemalt uudistasime ja sõitsime ära, mõne minuti pärast helistas mu sõbranna ja uuris millega tegelen. Rääkisin siis loo ära, et oleme Ida-Virumaad külastamas ja teel Narva-Jõesuu poole ning kirjeldasin ka just olnud situatsiooni, et jäime just mõisa külastusest ilma. Mina ei tea, kuidas sellised asjas on võimalikud, aga sõbranna vastas, et juhtumisi on temal just külas Aa mõisa omanik ning ta arvab, et mu väike soov võiks küll täidetud saada. Etteruttavalt siis lõppes see nii, et õhtul tegime Lõppes see nii, et õhtul tegime omanikuga kõne, saime lahkesti loa mõisa juures jalutada ja näpunäiteid ka juurde 🙂 Tagasiteel me ei jätnud muidugi võimalust kasutamast. See mõisakülastus jääb meile meelde ja kuulsime veidi ka tulevikuplaane, tegu on väga toredate inimestega❤️

Mis ma tahan tegelikult öelda- elu koosneb juhustest, neid tuleb märgata ja võimalustest kinni haarata. Sedasi on elu värvikam, lõbusam ja õnnelikum. Ja tihti loevad väikesed asjad, tuleb osata neist rõõmu tunda.

Aa rand

Ei olnud ka seekord midagi teisiti ning Ave oli valmistanud meile Fitlapist miskit kaasa ja seekord oli võilevatort tuunikalaga, mulle täiega meeldib see, selline mõnus mahlane ja maitsekas.

Kõrvale punane tee ning kivil istudes ja merd vaadates oli hing ikka  väga rahul.

Vaade mäe kõrgendikult Aa rannale

📌Alates 1946. aastast oli Aa rannas Aa pioneerilaager, kus igal suvel veetis aega sadu lapsi. 

Praeguseks on seal 15 hoonet, mis võivad mahutada kuni 400 inimest. 

    Nüüd on seal Eesti Metodisti Kiriku laager Giideon.

Aa mõis

Mõisas tegutseb ka mini šokolaadivabrik Mon Lauree.

https://monlauree.ee

https://pohjarannik.postimees.ee/7537825/aa-moisa-tilluke-kommivabrik-teeb-ilma

Ise veel proovinud ei ole, aga uurisin ning Pärnus saab osta toodangut näiteks Taluturult

Kõhud täis, Geopeitus tehtud ja jätkasime teed Narva-Jõesuu poole. Linna jõudes oli koheselt aru saada, et festival on veel täies hoos ning rahvast jagus igale poole. Panime asjad hotelli ära ning suundusime linna peale. Jalutasime laadal ringi, kuulasime muusikat, ostsime sibulat ja küüslauku ning mõne kalatoote. 

Avastasime enda jaoks minikiivid, mis olid kasvatatud Surjus ja oma aias. Väga maitsvad ja me ei olnud varem näinudki selliseid puuvilju. Saime müüa telefoninumbri ja kevadel helistame ja lubati meile minikiivi taimi ning saame endale ka kasvama panna, dekoratiivselt näevad ka need kenad välja. Taime tegelik nimi on siis aktiniidia ehk põhjamaine kiivi. 

https://maakodu.delfi.ee/artikkel/81783613/sudajas-aktiniidia-on-taim-mille-viljad-on-saamas-uueks-supertoiduks

Meie ümber oli valdavalt vene keelt kõnelev rahvas, mis on selles piirkonnas igati mõistetav, sest vene rahvastiku osakaal on Ida-Virumaal umbes 74% ja emakeeleks vene keel 83% elanikest, kui eestlasi on seal ainult 19% ning eesti keel emakeeleks 15% inimestest. Lisaks on seal ka lisandnud Ukraina kodanikke seoses Ukraina-Vene sõjaga.

Hiljem kõndisime veel linna peal ringi, põikasime ka rannast läbi ja mõtlesime, kuhu sööma minna. Kohta otsides aga selgus, et valitud kohad on täiesti juba broneeritud. Ning ilm hakkas ka märku andma, et varsti võib sadu oodata ja ei pidanud kaua ootamagi, kui avastasimegi ennast vihma käest. Kuna söögikohtadega oli kehvasti, siis otsustasime valida enda hotelli retsorani Kuurort. Toit oli maitsev, personal tore ning saime ka kuulata elavat muusikat noore naise esitluses, kelle nime kahjuks ei tea.

Spaa jätsime hommikuks ning peale hommikusööki lõõgastusime saunakeskuses.

Nagu ikka kell 12 oli check-out ja kuna pühapäeval oli ilm ilusam, siis jalutasime veel linna peal ja rannas. Oli huvitav mõelda, et kunagi oli siin väga aktiivne kuurortlinn, mis on tänaseks enam mitte nii populaarne, kui aastaid tagasi. Meile jäid silma ka täiesti mahajäetud suured ehitised, ilmselt nendele elu sisse puhumine on liiga suur investeering ja selle tasuvus on küsitav. Linn ise on ju tegelikult armas ja meenutab kohati Jurmalat.

Kaunid pargid, paviljonid ja sillakesed on iseloomulikud sellele linnakesele.

Tagasiteel otsustasime sõbranna soovitusel külastada Tulivee restorani. Maantee pealt väiksemale teele keerates môtlesime, et huvitav, miks keegi sinna restorani tegi, maanteest eemal, sinka-vonka, seal mingit aktiivset elu ilmselt pole. Kui kohale jõudsime, siis saime aru miks peaks ja miks tehti. Restoran rannas, aknast paistmas meri ja loodus ning kogu see oleks oli seal soe ning rahustav ja ma tundsin, et siin ma reaalselt istuks tunde. Hiljem jalutasime rannas, käisime vaatetornis ja meie auks tuli ka vikerkaar välja.

Meie tripi teine päev oli saanud hea energiaga täidetud. Ma edasi soovitan ka teistele seda, eriti juhul, kui satute Ida-Virumaale, maitsenauding on garanteeritud, lisaks suurepärane miljöö. 

Tee peal tegime veel geopeitust ning otsisime kohta, kus Ave valmistatud õunakooki süüa, aga me lihtsalt ei leidnud ning pimeduse saabudes tegime kuskil külas peatuse ning meie piknik toimus autos.

Koju jõudsime hilja, aga hea tunne ilusast nädalavahetusest ei olnud isegi tekitanud väsimust pikast sõidust. Sellised käigud annavad häid emotsioone ning on vajalikud, et väljuda argirutiinist ning me oleme mõlemad sellised seiklejad ning kõik uus ja huvitav ainult ergutab.

Räpina

 Räpinasse on Pärnust 3h sõitu ja umbes 225 km ning päeva tuli alustada vara, kuna avastamist jätkub teekonnal ning lisaks ei tea iialgi, kuidas Geopeituse aarded ennast avaldavad, vahel läheb ühe aarde otsimiseks pool h, tegelikult läheb ka kauem, aga me ei soovi liiga palju aega ka ühele aardele kulutada. Nii, igatahes eelmine õhtu arutasime stardi kellaaega, Ave pakkus, et võiks juba pool 8, õhtul mulle tundus, et pool 8 on ikka liiga vara, et teeme kell 8. Selge, kokku lepitud. Kuid pühapäeva hommikul ärgates oli mulle mällu jäänud kellaaeg pool 8, nii ma siin siis sebisin, kiiresti tegin oma toimetused ja ega ülemäära aega ei olnuud, sest kella ju olin pannud arvestusega, et stardime kell 8 Paikuselt. Mõtlesin, et nii hea, et ikka auto õhtul ära tankisin. Autosse istudes oli kell juba 7.25, kirjutasin siis Avele, et hakkan liikuma. Tuli selline vastus: aa okei. Mõtlesin veel, et nojah, ta seal istub juba akna all ning ootab mind ja mina alles hakkan tulema. Jõuan siis Paikusele, sõit oli sujuv ja tegelikult jõudsin 10 min kohale. Olin rõõmus, et täitsa hästi, enam-vähem kokkulepitud kellaeg. Kirjutasin, et ma olen kohal ja siis hakkasin veel ennast sättima, Avet veel ei ole, ega minul sellest midagi ei olnud, ma vaikselt koristasin autot ja mul oli väga hästi, olin rahul, et mina hiljaks ei jäänud. Ja sealt Ave tuligi, oma kottide ja kummikute ning päevaks vajaliku varustusega. Kell oli 7.50. Mõlemal rõõmus tuju ja sõit võis alata. Võtsin siis teema, et kodus läks kuidagi kiireks, aga näed vähese liikluse korral võtab sõit ainult 10 min. Ave siis vaikselt hakkas rääkima, et ta arvas, et ju ma kuskilt läbi lähen või tangin ka veel, vaatasin üllatunult otsa ja siis tuli välja, et me ju leppisime kokku kell 8, mitte pool 8. Ave oli rahulikult alles kohvi joonud ja hommikust söönud ning kui teada sai, siis hakkasid asjad lendama ja tuli teha mõned kiiremad liigutused. Nojah, seekord siis nii, minu juures ei ole midagi imestada, seda teame ammu.

Ilm oli suurepärane, päike paistis, hommikul oli juba täitsa soe ja see annab nii palju juurde, viimased meie linnade külatused olid täista talvised ja külma ilmaga. Mina ei olnud hommikust söönud, aga Karkis-Nuias asuv pagariäri Popsi Köök oli kahjuks pühapäeval kinni. Seal on parimad saiakesed, me alati teeme peatuse, kui juhtume sealt mööda sõitma. Haarasin Tõrvast Mamma uued pannkoogid, mida Ave teadis soovitada ning tõepoolest need olid maitsvad ja Fitlap ka soovitab. Mamma tooted ongi head, mina ei tulnud selle peale, et osta valmis hommikupuder, see tundus mulle kuidagi imelik. Nüüd mõtlen teisiti ja aeg-ajalt ikka luban endale mõne maitsva hommikupudru. https://mamma.ee/

                                                     

Tegime ka ühe geopeituse peatuse ja Ave sai puu otsas veidi ronida. Vist mitte ükski väljasõit meil ei lähe nii, et me ei otsiks aardeid, mõlemale see tegevus meeldib ja annab võimaluse pikemal teekonnal peatusteks

Räpinasse jõudsime kuskil peale 11 ja parajasti oli toimumas Räpina mahlakuu laat. Avastasin sellise portaali, kus on laatade kalender ja tuleb tõdeda, et laadad on meil popolaarsed, vastasel korral neid ei oleks nii palju. http://laadale.ee/

Laadal oli palju erinevaid kauplejaid. Müüdi kardinaid, vakstuid, ehteid, riideid, vanakraami kaupa. Söögikohtasid ei olnud, ainult Peipsi äärest tulnud pirukamüüjad. Kohati oli tunne, nagu oleks ajas tagasi läinud, aga see oli head tuju tekitav tunne.

Jutustasime ühe ja teise laua ääres, vanakraami müüjate laua juures üritasime ära arvata esemete kasutuse oststarvet. Tegime ka mõne ostu, seotasime endale Ilusalvi ja võtsin prooviks ka sääseõli. Ilusalv on tõesti hea, olen seda nüüd nädal aega kasutanud ja ainult kiidusõnad. Sääseõli ei ole veel saanud katsetada. https://irjasalvid.ee/

Laadal käidud suundusime linna peale. Otsisime üles bussijaama, mis on kohustuslik koht igas linnas.  Räpinas asub ka Räpina Miikaeli luterlik kirik. Kirik valmis 1785. aastal ja on tänaseni täitsa toimiv kirik. Saime sealt kaasa ka ühe naisterahva õnnistuse ja loodetavasti see aitab meid edaspidi.

 Jalutasime mööda Räpina jõe kallast Sillapää lossi poole, tee peale jäi muu hulgas ka Raudmehe park, kus asuval monumendil on järgnev lugu:

📌Räpina Paberivabriku endise peasissekäigu vastas haljasalal seisab Puuaiasõdalane – ajaloolise Puuaiasõja mälestusmärk (autor Riho Kuld, 1984), mida kohalik rahvas kutsub Raudmeheks.

Pearahamaksu kehtestamine 1783. aastal tekitas talurahva hulgas arusaamatusi ja rahutusi. 1784. aasta suvel puhkes Liivimaal varauusaja esimene tõsisem talurahva väljaastumiste laine. Paljudes mõisates ei mindud enam teotööle, mitmel pool puhkesid talupoegade ja soldatite kähmlused. Kõige ulatuslikum neist toimus 4. juulil 1784. aastal ja on saanud tuntuks Räpina puuaiasõjana. 

Sillapää lossipargis tegime tiiru, nautisime ilma ja loodust ning tegime ka väikese puhkepausi. Ave oli kaasa valmistanud Fitlapi juustuküpsiseid ja teed. Lisan ka lingi, krõbedad küpsised on vahepalaks täpselt sobivad.  https://app.fitlap.ee/meal/57524434

📌Hilisklassitsistlikus stiilis Räpina Mäemõisa härrastemaja  ehk rahvahulgas tuntud Sillapää loss on ehitatud 19.sajandi keskel. Tänapäeval asuvad mõisahoones Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum, Räpina Muusikakool ja Räpina Rahvakool.

Küpsised söödud, puhkepaus tehtud ja seejärel äisime ära ka Räpina Aianduskooli juures, mis oli oodatust palju suurem kompleks, kui ma ette kujutasin.

Eraldi tähelepanu sooviks kindlasti pöörata Räpina geopeituse aaretele. Need olid väga huvitavad ja pakkusid palju elevust ning mõistatamist. Üks aaretest oli jäetud Puurida Pubisse, selle lahtimuukimine oli omaette teadus, aga peitjale ainult kiitus. Aega võttis, aga lahti muukisime. Hiljem käisime pubis ka lõhesuppi söömas. Olemegi tavaliselt igas linnas ja kohalikku söögikohta külastanud, et kohaliku eluga rohkem kursis olla. 

Üks aare jäi meil kättesaamata, kuigi nägime palju vaeva ja tegime ettevalmistusi, see asus Räpina veetorni juures ja aarde avaldumiseks oli vaja 10 liitrit vett, käisime Olerexis tühje klaasipesuvee kanisterid võtmas, seejärel jõest vett võtmas, aga ikkagi jäi miskit puudu. Kui kunagi sinnakanti tagasi satume, proovime uuesti. Ja viimane aare, mille Räpinast võtsime, oli ikka tase omaette. Ronisime, vaatlesime, mõtlesime ja lõpuks saime pihta. Selle nimi oli N.U.G.A Väits ehk Räpina NMM ning oh seda õnnetunnet, kui see lahendatud sai.

Räpina on armas linn ja jättis meile mõnusa mulje.

Tagasiteel läksime läbi Mehikoormast, kus elab Ave sõbranna ja endine töökaaslane. Ta peab seal majutusasutust Beneport Peipsi. Majutus on otse imelise Lämmjärve kaldal ja seal saab pidada sünnipäevasid, suvepäevasid ja ka niisama puhata. Kui soovite lihtsust ja maalähedust, siis ons ee õige koht. https://beneport.ee/

Perenaine tutvustas ümbrust, näitas lähemalt majutust ja pakkus kohvi. Varju all kuivas 400 kg särge, selle kohta sain ka täpsemalt küsida ja uurida, mismooodi see töö välja näeb ja kui palju see aega võtab. Peremees lasi parajasti tünnisauna vett, meid kutsuti ka jääma ja saunast osa saama, aga päike juba hakkas vaikselt loojuma ning meil oli 3h tagasisõit veel ees ja seekord jätsime saunatamata.

Beneport Peipsi

Lisaks asub nende maja taga ka tuletorn. Tuletornidega on mul see teema, et nendes on minu jaoks midagi erilist, ükskõik kus ma olen ja seal kandis on juhtumisi tuletorn, siis soovin alati seda näha ja seal juures ära käia.

📌Mehikoorma tuletorn paikneb Peipsi järve lõunaosas asuva Lämmijärve läänerannikul. Esimesed napid andmed Mehikoormas asunud sihttulepaakidest, mis näitasid laevateed põhja poole Piirissaare suunas ja lõuna poole Sausaare suunas, pärinevad Esimesest maailmasõjast. 1929. aastaks oli Mehikoormas üles seatud plinkiva sektortulega paak. Puidust tulepaak asendati raudbetoonist tuletorniga 1938. aastal. 15 m kõrgune ja 3-meetrise läbimõõduga tuletorn töötas atsetüleeni energial. Mehikoorma tuletorn on oma 15 meetriga Peipsi järve kõrgeim tuletorn. 

Mehikoorma tuletorn

Siis saigi meie päev läbi ning jõudsime pikalt, aga toredalt päevalt tagasi koju õhtul peale 22. 

Kilingi-Nõmme

 Aasta 2023 ja meie esimene ühine väljasõit Avega toimus Kilingi-Nõmme linna.

Veidi fakte ja ajalugu:

Kilingi-Nõmme on nime saanud 1560. aastal rajatud Schillingitele kuulunud Kilingi mõisa ja 1789. aastal rajatud Nõmme kõrtsi järgi.  Linna pindala on 4,3 km² ja elanikke 1634( 1.01.2020)

Asundus sai alevi õigused 1919. aastal ja linnaks 1. mail 1938. Ajalooliselt piki Pärnu–Valga maanteed kujunenud Kilingi-Nõmmele annab isikupära hästi säilinud peatänavaäärne puithoonestus. Osaliselt on säilinud ka sajandi algul ehitatud tuletõrjehoonete kompleks. 1941. aasta 4. juulil toimus Kilingi-Nõmmes suvesõja käigus Pärnu hävituspataljoni ja Kilingi-Nõmme omakaitse vahel Liivamäe lahing, mis lõppes ründajate tagasilöömisega. Järgmisel päeval laastasid linna Punaarmee karistusüksused, kes muuhulgas põletasid maha Kiriku tänava ääres asunud hooned.

Kilingi-Nõmme lipp ega vapp ei ole kasutusel, sest 2005. aastal ühineti Saarde ja Tali vallaga ühtseks omavalitsusüksuseks Saarde vallaks.

 Kuigi ilm oli käredalt külm, käisin enne sõitu ka korra Pärnu Talisupluskeskuses veest läbi, kusjuures mulle on parjalt külma ilmaga isegi lihtsam talisuplust teha, ( näitas -11 kraadi ja feels like -18), kui näiteks -1 kraadiga. Aga see selleks.

Kuna järjekord oli jõudnud meie ligidalasuvasse linnakesse, siis varajaseks minekuks ei olnud vajadust, startisime umbes poole 12 paiku. Tee peal sai lobisetud ning juba olimegi kohal, tegime esimese peatuse tuntud kärbseseene all, mis asub Kilingi-Nõmme linna alguses, et otsida Geopeituse aaret, minul oli see juba varasemalt leitud, aga Avel veel logi tegemata. Otsisime, mis me otsisime, kuid aare ei avaldanud ennast ja vaatamata sellele, et mina olin ju selle aasta aega tagasi leidnud. Kas oli asi selles, et vajalik koht oli lume all või milleski muus, seda hetkel ei teagi. Igatahes hakkas meil väga külm ja varbad külmetasid eriti ning hetkeks kahtlesin, et kas meie linnajalutuskäigu plaan oli ikka kõige parem mõte. Sõitsime linna, parkisime auto ja pidasime aru, kuhu poole nüüd suund võtta. Olime eelnevalt linna kohta uurinud, lugenud ja "Eesti linnad" raamatust ka pilte vaadanud mõningatest kohtadest, mis pakuksid meile huvi.

Ega midagi, võtsime suuna eemalt paistva laululava poole, mida peetakse omapäraseks ehitiseks. Laululava avakontsert toimus 1998 a ja viimane uuenduskuur 2020 aastal. 

Seal samas kõrval asub Päästeamet ning politsei. 

Muinsuskaitse all olev pritsikuur.

Jalutuskäik Kilingi-Nõmmes on mulle tegelikult nostalgiline, kuna minu suhted selle linnaga ulatuvad 26-aasta tagusesse aega. 

Kõndides avastasime, et ei olegi enam külm, vähemalt varbad said soojaks, ainuke kehasosa mis külmetas oli ninaots. Vaatlesime maju, arutasime, et siin on täpselt nii palju tehtud, kui vaja, aga annaks veel panustada ja mingeid kohti värskemaks muuta. Linn on saanud uue bussijaama ja minu mälestuses olevast bussijaamast ei ole midagi enam alles, täiesti teine koht. 

Linn ise on selline piklik, laiust vähem. Linna äärealad on lausa männimetsa ääres. Kilingi-Nõmmes on ka RMK metsarada, aga me jätsimne selle järgmiseks korraks, kui juba veidi soojem ja nagunii peab tagasi tulema, et kärbseseene juures olev aare üles leida.

 Tegime otsuse, et käime ühe Geopeituse aarde juures ära Lavi järve juures ja siis külastame kohalikku kohvikut. Lavi järv oli muidugi jääs, aga võis arvata, et antud paik on suvel populaarne ujumiskoht. Kiire leid ja suundusimegi tagasi ja oi kui mõnus tunne oli astuda sisse sooja kohvikusse, kus küdevast ahjust õhkus sooja. Peale kiiret otsust valisime söögiks koorese lõhesupi ning teed ei hakanud jooma, kuna meid ootas autos termos sooja tee ja karbike muffinitega. Selle eest oli hoolitsenud Ave. Traditsiooniliselt olid muffinid Fitlapi omad, kuna me mõlemad antud toitumiskava järgime või vähemalt üritame järgida,  siis see oli loogiline valik. Supp söödud, jutustasime veel üsna pikalt, kuna sooja kohvikut oli peale 5 km kõndimist ikka hea nautida. 5 km iseneesest ei olegi ju mingi suur saavutus, aga kohviku nautimist võimendas justnimelt külm ilm. Aga mingi hetk tekkis siiski juba isu meid ootava tee ja muffinite järele.

 Tee joodud ja magus söödud, sõitsime kunagise peepaiga Gia baar juurde. Seal olen nii mõnegi korra käinud, aga seda juba palju aastaid tagasi. Koht mulle ei olnudki nii tuttav, mäletasin seda kuidagi teisiti, aga võimalik, et maja välisilme on muutunud. Kasutates interneti abi, tuli välja, et antud maja on müügis ja viimased avalikud peod toimusid 2018.

Viimasena käisime ära ka Saarde kalmistul. Mulle meeldib jalutada surnuaedades, ma ei oska seda isegi seletada miks. Saarde kalmistu on päris suur, üks inimene kiire sammuga tuhises meist mööda, aga muidu oli vaikne. Otsisime üles ka mälestusmärgi 1937. aastal suure tuleõnnetuse ohvritele.  Koolis toiminud kinoseansi ajal plahvatas tselluloidist filmilint ning puhkenud tulekahju tõttu kaotas elu 17 last.

Viimased pilgud linnale ning võis südamerahuga kodu poole hakata sõitma. Jõudsime täpselt õigeks ajaks Paikusele, kuna kell 17 algas jõulukuuskede põletamine. Oli ehitatud uhke skulptuur, mis süütamisel tekitas kauni vaatepildi. Lisaks uudistama tulnud rahvale olid kohal ka erinevad rahvatantsutrupid ning tantsu ja muusika saatel jäeti pühadega hüvasti. Tantsus sai osa ka Ave, kes rahulikult minu kõrval seisis ja järgmine hetk juba platsil oli, seda küll mitte omaalgatusel, aga tantsima ta viidi ja tegi tublilt kaasa. 

Oli tore ning energiat andev päev ja peb mõtlema hakkama, millal järgmine linn ette võtta, milleks on Tamsalu.